Mäng ja sisu käivad koos, aga lõpuks, kui mäng läbi saab, siis tekib küsimus, et mis sisust saab või kas teda üldse oli.
Monday 14 April 2008
II Respekt
Täna füsio loengus käis läbi slaid, kus kirjas, et nahkhiired magavad 19,9 h ööpäevas.
Ehk siis nad magavad ca 83% ööpäevast.
Minu lugupidamine, mr Jake Green.
Tõepoolest üks andekas loom.
4 comments:
Anonymous
said...
Mõneti saaks nahkhiiri ju tõepoolest (ja irooniavabalt) andekaks pidada. Esiteks, kui nahkhiired võivad enesele lubada 83% päevas magamist, tähendab see, et nad on suurepäraselt tõhusad ning suudavad kõigest nelja tunniga kogu oma pisikese keha ära toita ning muud tühised maised toimetused toimetada. Teiseks, pidev põõnamine näitab nahkhiirte vapustavat geniaalsust - täielikult teadlikuna olukorrast, et elul tervikuna pole mingit ideed, eelistavad nad reaalsele ja mõttetule ringilendamisele põgeneda meeldivasse unevalda. Kas pole geniaalne?!
Sõnal mõneti oli mu eelmises arvamuses väga suur kaal :).
Nahkhiirtele on säärane elurütm arvatavasti paratamatu – küllap ei suudaks nad oma toitumistehnikaga tagada piisavat energiat, kui peaksid olema kauem aktiivselt ärkvel (nt termoregulatsiooniks kulub väikestel olenditel oluliselt enam energiat, kuna kehapind kehatuumaga võrreldes suhteliselt suur; samuti suudavad pisiloomad vähem energiat salvestada, läbitavad distantsid on aga suhteliselt pikemad jne). Nende seesugune käitumine pole arvatavasti teadlik – teistsuguseid võimalusi nahkhiirte jaoks lihtsalt pole (kui hukkumine magamatuse tõttu välja arvata...). „Geniaalsus“ seisnes seega üksnes toredas näivas kokkusattumuses elu üldise idee puudumisega, milleni sa oma mõlgutustes jõudsid. Samas, kuna inimestel on teistsugune morfoloogia-füsioloogia, ei usu ma, et inimeste puhul põgenemine unevalda kuigi geniaalne valik oleks. Inimesele on antud oluliselt rohkem valikuvõimalusi, kuidas üldiselt mõttetut(?) elu enda jaoks eesmärgistada. Seetõttu aborigeenide kombel unenägude reaalsusele eelistamine on pigem nukra käegalöömise kui geniaalsuse tulemus (ehkki pisut arukas on seegi: tundes, et reaalsus on raske ning peletav, loodeti, et kusagil ometi peab olema meeldivam ja loogilise arutluse abil jõuti arusaamiseni, et küllap selleks on siis uni). Efektne lahendus, kuid muude valikute kasutamata jätmine, raiskamine.
Looduse krooni teema on samuti ääretult intrigeeriv. Tegelikult ei saa kindel olla, et inimene oleks looduse kroon – meie teadvuse seisukohast lihtsalt näib niiviisi ;). Evolutsiooniliselt on kõik praegusel ajal elavad elusorganismid olnud olelusvõitluses edukad. Mõnedel liikidel pole lihtsalt kuigi suurt potentsiaali antud ehitusplaani täiustada, nt selgrootud ei saa antud keskkonnatingimustes iialgi kuigipalju suuremaks muutuda ning seetõttu on selgrootus arenguliselt tupiktee. Rohkema koguse hallaine omamine tundub olevat kavalam strateegia.
Hallaine on kindlalt tuus asi. Ma tegelt isegi märkasin sõna "mõneti" sügavust ;)
Nii või teisiti ma aga kardan, et meil puudub ikkagi piisav arusaam sellest, mida nahkhiir ikka tegelikult teeb. Me ei tea ju sellest, kuidas on nahkhiire uni. Äkki kõik nahkhiired kollektiivselt magama jäädes liiiguvad mõtteis inimesele püüdmatusse eksistentsivormi ja nt istuvad Suure Paugu (omaks lõbuks) tekitanud olendi kõrval ja naeravad omal kõhud kõveraks vaadates koos, mida inimsesed kõik korda saadavad.
Ühtlasi. Nahkhiir suudab 4 h-ga, mida inimene suudab ca 16 h-ga. OK, inimene mängib golfi ja nahkhiir ei mängi golfi. A mis vahet seal on? Lõppeesmärk on täpselt ühtemoodi olematu ju. Peeter töötas aastaid ja nüüd ostis endale auto. Ja sõidab nüüd tööle autoga, mitte jalgrattaga. (see oli näide keskmisest lamp-eesmärgist). Ma ei ütleks, et nahkhiir ennast kuidagi vähemtähtsana peaks tundma, et tema ei saa "tööle" sõita ja "autot juhtida" ja "autot omada", millel oleks kusjuures veel "automaatkäigukast" ja "CD-player". Juhuslik kokkusattumus kusjuures, et nahkhiir oskab üleüldse lennata, mis oma tuus-olemiselt läheb suht hallaine kategooriasse.
4 comments:
Mõneti saaks nahkhiiri ju tõepoolest (ja irooniavabalt) andekaks pidada. Esiteks, kui nahkhiired võivad enesele lubada 83% päevas magamist, tähendab see, et nad on suurepäraselt tõhusad ning suudavad kõigest nelja tunniga kogu oma pisikese keha ära toita ning muud tühised maised toimetused toimetada. Teiseks, pidev põõnamine näitab nahkhiirte vapustavat geniaalsust - täielikult teadlikuna olukorrast, et elul tervikuna pole mingit ideed, eelistavad nad reaalsele ja mõttetule ringilendamisele põgeneda meeldivasse unevalda. Kas pole geniaalne?!
ehk siis nahkhiir on tegelik nii-öelda "looduse kroon"
tõepoolest, miks ka mitte...
Sõnal mõneti oli mu eelmises arvamuses väga suur kaal :).
Nahkhiirtele on säärane elurütm arvatavasti paratamatu – küllap ei suudaks nad oma toitumistehnikaga tagada piisavat energiat, kui peaksid olema kauem aktiivselt ärkvel (nt termoregulatsiooniks kulub väikestel olenditel oluliselt enam energiat, kuna kehapind kehatuumaga võrreldes suhteliselt suur; samuti suudavad pisiloomad vähem energiat salvestada, läbitavad distantsid on aga suhteliselt pikemad jne).
Nende seesugune käitumine pole arvatavasti teadlik – teistsuguseid võimalusi nahkhiirte jaoks lihtsalt pole (kui hukkumine magamatuse tõttu välja arvata...). „Geniaalsus“ seisnes seega üksnes toredas näivas kokkusattumuses elu üldise idee puudumisega, milleni sa oma mõlgutustes jõudsid.
Samas, kuna inimestel on teistsugune morfoloogia-füsioloogia, ei usu ma, et inimeste puhul põgenemine unevalda kuigi geniaalne valik oleks. Inimesele on antud oluliselt rohkem valikuvõimalusi, kuidas üldiselt mõttetut(?) elu enda jaoks eesmärgistada. Seetõttu aborigeenide kombel unenägude reaalsusele eelistamine on pigem nukra käegalöömise kui geniaalsuse tulemus (ehkki pisut arukas on seegi: tundes, et reaalsus on raske ning peletav, loodeti, et kusagil ometi peab olema meeldivam ja loogilise arutluse abil jõuti arusaamiseni, et küllap selleks on siis uni). Efektne lahendus, kuid muude valikute kasutamata jätmine, raiskamine.
Looduse krooni teema on samuti ääretult intrigeeriv. Tegelikult ei saa kindel olla, et inimene oleks looduse kroon – meie teadvuse seisukohast lihtsalt näib niiviisi ;). Evolutsiooniliselt on kõik praegusel ajal elavad elusorganismid olnud olelusvõitluses edukad. Mõnedel liikidel pole lihtsalt kuigi suurt potentsiaali antud ehitusplaani täiustada, nt selgrootud ei saa antud keskkonnatingimustes iialgi kuigipalju suuremaks muutuda ning seetõttu on selgrootus arenguliselt tupiktee. Rohkema koguse hallaine omamine tundub olevat kavalam strateegia.
Hallaine on kindlalt tuus asi.
Ma tegelt isegi märkasin sõna "mõneti" sügavust ;)
Nii või teisiti ma aga kardan, et meil puudub ikkagi piisav arusaam sellest, mida nahkhiir ikka tegelikult teeb.
Me ei tea ju sellest, kuidas on nahkhiire uni.
Äkki kõik nahkhiired kollektiivselt magama jäädes liiiguvad mõtteis inimesele püüdmatusse eksistentsivormi ja nt istuvad Suure Paugu (omaks lõbuks) tekitanud olendi kõrval ja naeravad omal kõhud kõveraks vaadates koos, mida inimsesed kõik korda saadavad.
Ühtlasi.
Nahkhiir suudab 4 h-ga, mida inimene suudab ca 16 h-ga.
OK, inimene mängib golfi ja nahkhiir ei mängi golfi.
A mis vahet seal on?
Lõppeesmärk on täpselt ühtemoodi olematu ju.
Peeter töötas aastaid ja nüüd ostis endale auto. Ja sõidab nüüd tööle autoga, mitte jalgrattaga.
(see oli näide keskmisest lamp-eesmärgist).
Ma ei ütleks, et nahkhiir ennast kuidagi vähemtähtsana peaks tundma, et tema ei saa "tööle" sõita ja "autot juhtida" ja "autot omada", millel oleks kusjuures veel "automaatkäigukast" ja "CD-player".
Juhuslik kokkusattumus kusjuures, et nahkhiir oskab üleüldse lennata, mis oma tuus-olemiselt läheb suht hallaine kategooriasse.
Post a Comment